“Challengeri sügavik” on sündis tänu paljude aastate jooksul armastusega tehtud tööle. Esmalt ja kõige enam soovin ma tänada oma poega Brendanit tema panuse eest, samuti oma teist poega Jarrodit, kes valmistas täiesti vapustavad reklaamtreilerid, ning oma tütreid Joelle’i ja Erinit nende paljude heade ideede ja selle eest, et nad on nii suurepärased inimolendid. Minu sügavaim tänu läheb ka mu toimetaja Rosemary Brosnanile, abitoimetaja Jessica MacLeishile ja kõigile teistele HarperCollinsis kogu selle tohutu toetushulga eest, mida nad mulle selle raamatu valmimise ajal pakkusid. Suur tänu ka minu assistentidele Barb Sobelile ja Jessica Widmerile, kes hoidsid mu elu joones ja esinemisgraafikul silma peal. Ma soovin tänada ka Orange County Fictionaire’i seltsi nende aastate jooksul jagatud toetuse ja kriitika eest ning vaimuhaigustega inimeste ja nende lähedaste probleemidega tegelevat ühendust NAMI (National Alliance on Mental Illness) selle eest, et nad on olnud nii vastutulelikuks allikaks. Ja lõpuks soovin ma tänada oma sõpru, et nad on olnud minuga nii headel kui halbadel aegadel.
Aitäh teile kõigile! Minu armastus teie vastu on põhjatu.
Sa tead kahte asja. Üks on see, et sa olid seal. Teine on see, et sa ei saanud seal olla.
Nende kahe ühitamatu tõe koos hoidmiseks läheb vaja žonglöörioskusi. Ühtlase rütmi hoidmiseks vajab žonglöör muidugi kolmandat palli. Selleks kolmandaks palliks on aeg − see hüpleb palju pöörasemalt, kui keegi meist arvatagi oskab.
Kell on viis hommikul. Tead seda tänu oma magamistoa seinal olevale patareidega kellale, mis tiksub nii valjusti, et pead seda mõnikord padjaga vaigistama. Aga samal ajal, kui kell on viis hommikul, on see kusagil Hiinas viis õhtul − tõestades, et ühitamatud tõed pole globaalselt võttes sugugi vastuolus. Ometigi oled sa mõistnud, et alati ei ole mõtete Hiinasse läkitamine sugugi hea.
Sinu õde magab kõrvaltoas ja tema kõrvaltoas omakorda vanemad. Isa norskab. Varsti tonksab ema teda nii kõvasti, et isa keerab teise külje ja norin võib kuni koidikuni lakata. See on nii tavaline ja mõjub hästi rahustavalt.
Üle tänava naabril hakkab tööle vihmuti − see visiseb nii valjusti, et summutab koguni kella tiksumise. Lahtisest aknast immitseb vihmuti tekitatud vine kergelt kloorist ja tugevalt floorist hõngu. Kas pole tore teada, et naabruskonna muruplatsidel on terved hambad?
Vihmutivisin ei ole ussisisin.
Ja õe toa seinale maalitud delfiinid ei saa sepitseda surmaplaane.
Ja hernehirmutise silmad ei näe.
Vaatamata sellele leidub öid, mil sa ei saa und, sest need asjad, millega sa žongleerid, nõuavad sinult täielikku keskendumist. Sa kardad, et võid ühe palli maha pillata, ja mis siis saab? Sa ei söanda sellest hetkest edasi mõelda. Sest sealsamas ootab kapten. Ta on kannatlik. Ja muudkui ootab. Alati.
Kapten oli juba enne laeva.
See teekond algas temaga koos. Sa kahtlustad, et see lõpeb koos temaga ja kõik vahepealne on tuuleveskite püülijahvatamine, mis võib samahästi olla hiiglaste kondipeenestamine, et endile leiba teha.
Käi vaikselt, muidu äratad nad üles.
„Pole teada, kui sügavale see viib,“ ütleb kapten, tema vasak vunts väriseb nagu rotisaba. „Lasku sellesse tunnetamatusse süvikusse ning sa ei jõua põhjani jõudmist ära oodata.“
„Aga see süvik on ära mõõdetud,“ söandan ma märkida. „Inimesed on seal põhjas käinud. Ma tean juhtumisi, et selle sügavus on 10,9 kilomeetrit.“
„Tead?“ osatab tema. „Kuidas võib sinusugune lõdisev, alatoidetud kutsikas teada midagi, mis jääb tema niiskest ninast kaugemale?“ Siis naerab ta mulle antud hinnangu üle. Kapten on eluaegsest meresõidust kortsuline − ehkki osa kurde jääb tumeda, sasise habeme varju. Kui ta naerab, tõmbuvad kortsud pingule. Nähtavale tulevad kaelal olevad sooned ja lihased. „Jaa, tõsi küll. Need, kes süvikus käia on söandanud, räägivad, et on põhja näinud. Aga nad valetavad. Neid tuleb kloppida nagu vaipa, et sealt tolmu välja saada − ainult kaks korda sagedamini.“
