Kiirrongis Viin-Triest, 1. märtsil 1911
Jälle teel. Aga mitte enam nagu laps vanaema muinasjuttu kuulatades. Mitte väriseva imede-aimdusega, mitte sala-õnnelikkude õudsuseraputustega. See on möödas. Ma reisin nagu maakuulaja, kes ühe talu teise järel käest pidi andma, sest et ta nõutavat renti ei jõudnud maksta, ja kelle tühjusesse tarduvale murepilgule on ükskõik, missugused maastikud tast mööda lendavad: Siberi stepid või Kaukaasia mäed. Ma reisin kodu otsima – jälle kord! Mõned vist naeravad mind ja mõned kahetsevad. Ma mõistan neid: neil on kodu. Neil on rahu. Kui nad veel teaksid, mäherduse skepsise ma laeva- ja raudteepiletiga põuetasku pistsin …
Viin kaob. Pruunikashall õhuloom neelab ta pikkamisi ära. Ringuulitsa paleed, St. Stefani torn, kõik teised tornid nihkuvad neelaja suurde sisikonda, ainult alevite viimane vöö lehvitab mulle veel muretult kaunis määrdinud taskurätikut järele.
Ei, kahju mul sellest „kodust” ei ole. Ei ma pühenda talle pooltki pisarat. Kõige eest, mis see linn mulle andis, võttis ta hingehinda ning täitis mind hommikust õhtuni proletaarlase mõrudusega. Linn – maailmalinn? Ei, mõis ja küla külg külje vastu. Mõis feodaalse aadliga, moonakate ja ümmardajatega – küla külaaristokraatiaga ja kehvikutega. Ning mõisa ja küla vahel kirik, kõhukas kirik priskete preestritega.
Viini, nagu ta raamatus seisab, ma ei näinud. Kui see kunagi oli, siis küll väga ennemuiste. Siis, kui ei olnud veel ilmaturgu ega agraartolle, kui moonakas ja talusulane, toatüdruk ja karjatüdruk sõid veel kõhu täis, et kehastada „Wurstlprateris” või pesutüdrukute pitspallidel „Viini lusti” ja „Urgemütlichkeiti”. Rahvalik Viin pole midagi vähemat kui pillerkaaripõrand. Aristokraatlik ja plutokraatlik. Viin aga, mille intiimsemaid emotsioone ma varitsema ei küündinud, on selle järgi, mis ma tema erilõbu ja lõbuelu kohta ajalehest ja kuulutusesambast lugesin, tuttava kosmopoliitse vitsaga löödud. Võib-olla eksib salongiolus mõne sammaldunud originaali kaudu veel kriipsuke „tõsiviinlust” esile – lokaalpatriootlikud följetonistid ja novellistid väidavad seda –, avalikuks ei saa sellest midagi; kuidas need ringkonnad Pariisis, Londonis ja Berliinis elumannat maitsevad, otse nõnda ka legendipärgade alla maetud vanas Doonau-residentsis.
Kunst? Ma läksin Viini osalt teatri pärast. See pidi siin võrdlemisi tervisel olema. Berliini, selle tõusiku peale vaadatakse juba ammu üle õla. Aga petta sain. Ka Viinis keedetakse vaid veega. Neis imearmsates, üllatav-ilusates kunstikodades, mida Viin omaks nimetab, ei mängita muud ega teisiti kui mujal. Näitlejad näitlevad näidendeid. Mulle mängiti teatrit. Autorid ja aktöörid – keskpärasuse-vandega koormatud talendid, kellest esimesed jupivad teenida kahte vaenulikku isandat: kassale tulusat suurt publikut ning „ennast ja oma paari sõpra”, kuna viimased jälle mõnele kuulsale eeskujule ennastsalgavalt püüavad järele koolduda ja seega ei ole kumbki, ei ise, ei eeskuju. Imeliku visadusega elab igasugune mängutehniline traditsioon näitelaval edasi, kõik see tolmunud ja kopitanud väikekraam, mis ehitab valli näitekunsti ja elukehastuse vahele. Võib-olla olin kümmekonna aastate eest naiivsem kui praegu, aga see oli just Berliin, kus ma kord „Saksa teatris” ja teine kord „Väikeses teatris” võisin peaaegu unustada, et näitelaval näideldi, „mängiti”, et seal elu „tehti” ja mitte ihu, hinge ja vaimuga ei elatud. Aktööridele, keda Viinis ja viimasel ajal ka mujal nägin ageerivat, näib selga mõõdetud olevat ühe Bernard Shaw tegelase sõna, mille järgi näitlejal oma kunsti tarvis muud pole vaja kaasa tuua kui teatav anne hookuspookuse tegemiseks.
